Püsiekspositsioon: Varamu

Sellel näitusel käisin ma 11.05.2014 Kumus. Tegemist on Kumus oleva püsinäitusega, kus eksponeeritakse eesti autorite töid 18 sajandist kuni 1945 aastani. Ma olen sellel näitusel varem vähemalt neli korda käinud ja erinevalt teisest püsinäitusest, kus ma käisin, mäletan ma sellest näitusest üllatavalt palju. Eelnevad korrad kui seda näitust külastasin oli ma palju noorem ja praegu vanemana tagasi tulles tekib huvitav võrdlusmoment. Minule endale tundub, et olen neid konkreetseid maale hakanud teise pilguga vaatama ja aastatega olen ka saanud targemaks nende maalide teemade ja tausta koha pealt.

Karl Ferdinand Von Kügelgen "Vaade Tallinnale Kopli rannast"

Gottlieb Welte "Põltsamaa lossi talvine vaade"

Johann Köler "Ema portree" ja "Isa portree"

Kahjuks ma selle skulptuuri pealkirja ega autorit ei mäleta, kuid mulle meeldis see skulptuur väga. See on detailselt nikerdatud ja mulle meenutab see skulptuur Tallinnas Pirital asuvad Amandus Adamson tehtud mälestusmonumenti "Russalka"

Johann Köler "Lorelei needmine munkade poolt"

 

Johann Köler "Herakles toob Kerberose põrguväravast"

Amandus Adamson "Hülgekütt Pakri saarelt"

Minu jaoks oli see kõige põnevam näitus, mis Kumus hetkel oli. Kõige rohkem meeldisid mulle Johann Köleri maalid. Lemmik neist oli "Herakle toob Kerberose põrguväravast", kuna mulle endale meeldib väga ajalugu ja erinevate mütoloogiad. Maale vaadates sain ma aru, et paljud sealsed maalid olid maalitud kas mingite legendide või mütoloogiliste lugude põhjal.Veel oli Johann Köleri poolt maalitud palju looduslähedasi maale, mis olid väga ilusad. Näitus olid võrreldes teistega üpriski mahukas ja seal oli palju kunstiteoseid. Näitusel oli välja pandud ka mitmeid skulptuure. Mulle meeldis neist kõige rohkem Amandus Adamsoni "Hülgekütt Pakri saarelt", mis oli valmistatud pronksist. Ma olen seda püsinäitust küll mitmeid kordi külastanud, kuid külastan ka kindlasti veel kui võimalus avaneb. 

Visvaldis Ziediņš (1942–2007). Ümberkirjutused Läti kunstiajaloos

Sellel näitusel käisin ma 11.05.2014 Kumus. Sellel näitusel olid läti kunstniku Visvaldis Ziediņši tööd välja pandud. Seda näitust külastades kuulsin ma sellisest kunstnikust esmakordselt.

Visvaldis Ziediņš - "Maa värviskaala"

Sellest näituseset ma kahjuks rohkem pilte ei teinud, kuna mulle ei meeldinud see näitus üldse. Minu arust oli see kõige igavam Kumu peale kokku. Võibolla oli asi selles, et ma polnud varem kordagi kuulnud sellest autorist ja ma ei saanud aru, millega seal tegemist on. Mulle ei meeldinud ka selle autori stiil ja tema piltide temaatika. Igavaks muutis selle näituse see, et näitus oli pühendatud ühele autorile ja seal eksponeeriti ainult tema töid. See muutis näituse ühekülgseks ja kuna mulle ei meeldinud tema stiil, siis olid peaaegu kõik tema tööd igavad.

Püsiekspositsioon: Rasked valikud

Sellel näitusel käisin ma Kumus eelmisel pühapäeval 11.05.2014 Kumus. Näitusel olid pildid eesti autoritelt.Kuna see on püsinäitus, siis olen ma sinna ka varem sattunud, kuid ei mäleta sellest eriti palju. Teosed, mida eksponeeriti olid pärit Teise mailmasõja lõpust kuni tänapäevani. Kuna pildid olid ajastust mil Eesti Vabariiki ei olnud ja me kuulsime NSV liidu koosseisu, siis paljud pildid olid kommunistliku alatooniga. Piltidel oli peamiselt kujutatud töölisklassi ja seda kuidas nad tööd teevad.

Ants Viidalepp & Helve Viidalepp "Noored mudellendurid"

 

Ilmar Kimm "Sepad"

Ferdi Sannamees "Keevitaja"

Ilmar Malin "Lenin"

Vikotor Karrus "Vilja riigile"

Kui ma neid pilte seal vaatasin, siis mul tekkis selline tunne nagu ma oleks neid varem ajalooõpikus kohanud.
Ma pole küll ise sel ajajärgul elanud, kuid pildid tundusid väga tõetruud. Seda näitust oli tore külastada, minule endale meeldivad  vanemad maalid palju rohkem kui kaasaegne kunst. Seega oli see näitus palju huvitavam minu jaoks kui seda olid olnud eelmised näitused ja selle näituse läbikäimiseks kulus mul palju rohkem aega.

Elektromagnetiline. Põhjamaade moodne kunst 1918–1931

Sel näitusel käisin ma ka 09.05.2014 Kumus. Näituse kuraator on Gladys C. Fabre. Näitusel olid skandinaaviamaade tööd. Näitusel oli peale piltide ka skulptuure, kuid pildid polnud tihtipeale maalitud. Näitusel oli kasutatud palju erinevaid tehnikaid ja see tegi näituse minu jaoks väga mitmekülgseks.

Mulle meenutab see pilt väga skandinaavia sõdalasi-viikingeid.

Pildi on kujutatud saabast meekärjega, selle vanust pole teada. Mulle meeldis see saabas sealt näituselt kõige rohkem ja minu jaoks kujunes see kõige meeldejäävamaks asjaks. Kuigi ma ei taha väga uskuda, et see meekärg on sinna saapa peale sattunud autori soovil, ma pigem usun, et see on juhtunud kogemata.

Ilusa saapa kõrval meeldis mulle väga ka see pilt. See on lihtne - seal on kasutatud ainult kahte värvi ja see teebki minu jaoks selle pildi ilusaks. See pilt on värvitud guašš värvidega. Peale selle pildi oli sel näitusel veel palju pilte, kust polnud mitte ainult maal, vaid selle joonistuse peale oli ka kleebitud erinevaid asju.

Sel pildil kajastub minu enda fotograafiaoskus :)

See näitus meeldis mulle väga. Näitusest peegeldus palju skandinaaviamaa rahvaste elu ja ajalugu. See näitus põimus ka mingil määral koolis sel aastal, ajaloo tunnis õpitud teemadega. Kuna mulle endale meeldib skandinaavia ajalugu, siis oli minu jaoks seda huvitav vaadata. Näitus oli ka väga mitmekülgne ja vahelduv, kui leidus mingi teos, mis huvi ei pakkunud, siis sai kiirelt järgmise juurde liikuda.

"Raul Meel. Dialoogid lõpmatusega"

Sellel näitusel käisin ma ka eelmine reede 09.05.2014. Kumus. Näituse autor oli Raul Meel, keda õnnestus meil näha ka saali peal ringi jalutamas. Näituse kuraatorid olid Eha Komissarov ja Raivo Kelomees. Sel näitusel võis näha nii pilte kui ka autori enda isiklikke asju. Ka see näitus oli omapärane, kuigi seal enamasti olid pildid, mis rippusid seintel. Piltide tegemiseks oli kasutatud siiditrükki, tušši ja akrüüle. Mind pani imestama seda näitust vaadates see, et pildid olid kõik juba üle paarikümne aasta vanad, kuid esmapilgul ma arvasin, et need on maalitud hiljuti. Ma ei uskunud, et tol ajal kasutati selliseid võtteid.

Näitus ei jätnud mulle väga sügavat muljet, meil polnud giidi kaasas ja seega oli palju palju raskem sellest näitusest aru saada ning saada aru sellest,  mida on autor üritanud nende piltidega öelda. Kuigi näitus oli kohati huvitav meeldivad mulle endale palju rohkem pildid, kus on kujutatud mingi kindel tegevus või asi ja sellest on lihtne aru saada. Ma pole eriline kunstiinimene ja kui ma näitusest aru ei saa siis, ma ei süvenegi sellesse ja jooksen selle läbi lihtsalt.  Ma arvan, et kui oleks kõrval olnud inimene, kes sellele paremini pihta saab, siis oleks olnud huvitavam

"Ilmne paratamatus" 09.05.2014

Käisin eelmisel reedel vaatamas Kumus Denes Farkase näitust "Ilmne paratamatus". Näitusel oli meil kaasas ka giid, kes rääkis huvitavat juttu kõrvale, ma arvan, et ilma giidita poleks ma sellest näitusest peaaegu mitte midagi aru saanud. See, mida me vaatasime oli moodne kunst. Olen käinud ka varem erinevatel kunsti näitustel, kuid see, mida ma seal nägin tunudus väga ebatavaline võrreldes selle kunstiga, mida ma varem näinud                   

     

Ma jäin näitusele küll natuke hiljaks. Kui ma kohale jõudsin olid inimesed kogunenud ühetkokku ja giid rääkis meile alustuseks natukene moodsast kunstist.







Edasi me liikusime näituse saali. Giid rääkis meile, et iga ruumiga, kus me käime on näituse autor proovinud väljendada mingit kindlat kohta. Nendeks oli kino, raamatukogu, kool, kartoteek ja ateljee ja meie pidime ära arvama, kus me parasjagu oleme. Giid rääkis ka meile seda, et autor oli tulnud sellele ideele mingi filosoofi raamatut lugedes.

Kool

Seda oli autor mõelnud raamatukoguna, kus oli 6000 raamatut. Raamatu pealkirjadeks oli üksainus sõna. Neid raamatuid sai ka ise lehitseda

Kartoteek

Ateljeest ja kinost ma kahjuks ühtegi head pilti ei saanud. See kino oli väga huvitav ja just sellepärast, et seal oli kaks paralleelset ekraani, kus ühel ekraani jooksis eestikeelne ja teisel ingliskeelne tekst. Ekraanidel aga pilte polnud ja inimesed istusid nägudega vastamisi ja pidid vaatama ekraanile üle üksteise.

Hiljem istusime me ühe suure saali põrandale maha ja moodustasime grupid. Gruppides pidime me arutama filosoofiliste küsimuste ja lausete üle. Kõige lõpuks andis giid meile kõigile ühe a4 paberi ja me pidime sellest voltima ühe ebaloogilise trepi. 

See näitus oli väga huvitav ja omapärane. Ma pole varem käinud ühelgi sellisel näitusel. Meil oli väga tore giid, kelleta oleks see näituse vaatamine mind ükskõikseks jätnud. Ta suutis asjad ära seletada väga hästi ning pani ka meid asjade üle mõtlema ja oma arvamust avaldama. Giidiga käies sain ma ka sellest aru, et tegelikult on nende piltide taga ka mingi mõte või asi, mida autor on sellega öelda tahtnud-